Kommunikatsioon kui riigivõimu ja rahva sõber ning vaenlane
enam kasu oleks. «Nii et efektiivne kommunikatsioon on raske. See nõuan distsipliini. See
nõuab soovitud reaktsiooni mõistmist nende gruppide hulgas, kellega kommunikeerume, mis
omakorda nõuab seda, et selle grupi kohta tuleb mõista kõike, mis võimalik. Ja seejärel on
vajalik öelda ja teha kõike, mis vajalik ja vaid seda, mis on vajalik et provotseerida
ihaldatud reaktsiooni. Ja samuti on tarvis mõista absoluutselt etteaimatavaid tagajärgi nii
ette planeerituid kui ka planeerimatuid mida toovad kaasa meie sõnad, vaikus, tegevusetus,
ja tegevus ise.» (Carcia 2012:28)
On arusaadav, et kommunikatsioon võib võimu võimendada, seda vahel nii teadliku kui ka
iseenesliku protsessi tulemusena. Samavõrd mõistetav on ka see, et kommunikatsiooni
oskuslikult ära kasutades saab võimu kunstlikult luua tekitada tunde võimu kohalolust,
võimukusest. Lasswell on 1958. aastal väitnud: «Poliitika uurimine on mõjukuse ja mõjukate
rolli mõtesamine.