käitumist kui tahes pika aja vältel ning mille leidmiseks pole vaja tohutuid arvutusi. Sellised suurused on tõepoolest olemas, neid nimetatakse kas jäävusseadusteks või siis üldisemalt isoleerivateks liikumisintegraalideks. Alati kehtib impulsimomendi ja energia jäävus. Vastavad suurused on küllalt lihtsad avaldised planeetide koordinaatidest ja kiirustest ning ükskõik kui kaua ja keeruliselt planeedisüsteem ka tiirleks, võime olla kindlad, et nende avaldiste väärtused ei muutu. Need jäävusseadused välistavad näiteks võimaluse, et kõik planeedid hakkaksid tiirlemisel Päikesele lähenema või vastupidi -- Päikesest eemalduma. Päikesesüsteemi 9 planeedi dünaamilist olekut kirjeldab 54 parameetrit (3 koordinaati ja 3 kiiruse komponenti iga keha kohta), ülalmärgitud jäävusseadused fikseerivad aga vaid 4 seost nende parameetrite vahel
mida tihti nimetatakse kärgstruktuuriks. Linnutee galaktikas hakkas umbes 9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku kosmilisest gaasist ja tolmust moodustuma uus täht, Päike. Kokkutõmbuv ja kuumenev gaasipilv haaras kaasa hukkunud tähtedest pärit aatomeid. Kui Päike oli end gravitatsioonijõuga piisavalt kokku surunud ja kuumenenud, algas termotuumareaktsioon. Osa täheainest, sh veidi aatomeid, mis vesinikust ja heeliumist raskemad, ei jõudnud Päiksesse koonduda, neist moodustus planeedisüsteem, nii nagu see juhtub paljude tähtede juures. Päikese kiirgus ja päikesetuul mõjutasid planeetide arengut. Kaugemad suured planeedid said rohkem kergeid elemente ja on gaasilised. Lähemad planeedid tulid kivised ja sisaldavad palju metalle.! Kui kivised planeedid olid väga kuumad ja põhiosas vedelad, sattus üks neist, Maa, kosmilise kokkupõrke osaliseks. Teine osaline oli väiksem ja hävis täielikult. Osa põrkel laiali paiskunud ! ainest moodustas Maale kaaslase, Kuu.! !2
annaabi.ee 
