Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski. Teose kolmeks osaks on: Vorspiel: Allegro moderato , Adagio ja Finale : Allegro energico. Minule meeldis teos natukene ootusäreva meeleolu ja solisti ettekande pärast , kuigi minu kõrval istuv härrasmees kes ilmselgelt ala valdas mainis minule kui kohutav viiuldaja Vilhelmas Cepinski on ja isegi keeldus plaksutamast. Kolmanda teosena ja ühtlasi ka kontserti viimase teosena kõlas Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll , op. 34" mille Stenhammar kirjutas 1911-1915 . Helilooja on ise öelnud selle teose kohta et selle suurim väärtus on põhjamaine kargus ja vormiline lihtsus. Minu arvates oli teos natuke igav ja uinutav võrreldes Max Brauchi teosega mida oli nauditav kuulata. Sümfoonia nr2 g-moll väljendas orkestrit kui tervikut ja oli tasakaalus kuigi erinevate osade puhul võis
Viiulikontsert on küll üles ehitatud traditsiooniliselt, ent ükski neist ei järgi rangelt klassikalist vormi. Estonia kontsertisaalis oli teose solistiks Vilhelmas Cepinski. Teose kolmeks osaks on: Vorspiel: Allegro moderato , Adagio ja Finale : Allegro energico. Minule meeldis teos natukene ootusäreva meeleolu ja solisti ettekande pärast , kuigi minu kõrval istuv härrasmees kes ilmselgelt ala valdas mainis minule kui kohutav viiuldaja Vilhelmas Cepinski on ja isegi keeldus plaksutamast. Kolmanda teosena ja ühtlasi ka kontserti viimase teosena kõlas Wilhelm Stenhammari ,,Sümfoonia nr 2 g-moll , op. 34" mille Stenhammar kirjutas 1911-1915 . Helilooja on ise öelnud selle teose kohta et selle suurim väärtus on põhjamaine kargus ja vormiline lihtsus. Minu arvates oli teos natuke igav ja uinutav võrreldes Max Brauchi teosega mida oli nauditav kuulata. Sümfoonia nr2 g-moll väljendas orkestrit kui tervikut ja oli tasakaalus kuigi erinevate osade puhul võis
annaabi.ee 
