E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
talupoeg! Vaata enese selja taha, ori!» . . . Jaanus pööras pead ja nägi suurt kollen-davat
välja, mille peal sajad orjad, meeste- ja naisterahvad, olid vilja lõikamas. Palavasu põletas
päike tööliste selga, kuna paledelt higi ojadena maha voolas. Kurja näoga kubjas kõndis
nende keskel edasi-tagasi, vandus ja peksis raske piitsaga neid, kes silmapilguks julgesid
selga
sirutada. Salajane oigamine, piitsa plaksumine ja äki-lised valukiljatused kajasid üle välja.
Kui
Jaanus orjade nägudesse vaatas, arvas ta igaühes oma lihast venda, oma lihast õde ara
tundvat. Ta sulges silmad. . . Korraga kuulis ta õige lähedalt oma nime hüütavat. Ta avas
silmad ja nägi, kuidas kubjas üht poissi, keda Jaanus väga hästi tundis, pingi külge sidus ja
armutult peksma hakkas. Rasked piitsahoobid sadasid vuhisedes õnnetu
72
poisi selga, kust suured verepiisad üles purskasid. Poiss vingerdas ja karjus kõledast!