JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
välguna. Hetkel, mil ta neljandat tuhandet jalga läbis, puudutas ta võimalikkuse piiri, kus õhuvool tihenes
pekslevaks seinaks - see taltsutas kiiruse. Aga nüüdki oli see tunnis kakssada neliteist miili! Ta neelatas
kuivalt, mõistes, et kui praegu murduks tiivatipp, pudeneks ta miljoniks tibatillukeseks
merikajakapritsmeks. Aga kiiruses peitus jõud, see rõkkas liikumisrõõmust, - kiiruses oli puhas ilu!
Tuhande jala kõrgusel püüdis ta pidurdada, - tiivaotste vingudes ja plaksudes rängast survest, paat ja
kajakaparv meteoriitidena vastu tormamas, otse risti ta teele. Ta ei suutnud peatuda, sest veel ei osanud
ta sellises hoos pikeest välja tulla.
Kokkupõrge aga tähendanuks kindlat surma.
Ja nii ta siis pigistaski silmad kinni.
Ja tollel hommikul see juhtus, just pärast päikesetõusu, -Jonathan Livingston prahvatas otse
HOMMIKUEINE PARVE südamikust läbi; kihutades kui kuul. Endal õhuvoolu möirgest ja tiivaotste
vingumisest silmad kinni pigistatud