Maateaduste alused
raskeid
elemente) on veidikene tihedamalt paiknenud. Sellise pilve tihedus ei ole küllaldane et temas
võiks alata iseeneslik pilve kokkutõmbumine pilvesiseste gravitatsioonijõudude mõjul. Pilve
sattumisel spiraalsesse käisesse tema liikumine aeglustub ja tihedus suureneb, mis võib
käivitada tema iseenesliku koondumise (gravitatsioonilise kokkutõmbumise) protsessi
(mõningatel arvamustel vallandab pilve osakeste gravitatsioonilise kokkutõmbumise
naabruses asuva tähe plahvatusl). Umbes 5 miljardit aastat tagasi iseseisvus ning alustas
kokkutõmbumist meie Päikesesüsteemi aluseks saanud tähtedevaheline difuusne ning
aeglaselt pöörlev pilv. Pilve kokkutõmbumine suurendas pilve sisemuses asuvate osakese
kiirust, mille tõttu suurenes kogu pilve pöörlemiskiirus ning ta omandas lapiku kuju.
Gravitatsioonijõu mõjul pilve tsentrumisse koonduv aines pressiti ainese enese raskuse
tulemusena üha rohkem kokku