Ilumetsa meteoriidikraatrid
Kraatrite esmauurijaks oli hilisem akadeemik Artur Luha, kelle tööd sõja tõttu katkesid. Pärastsõja
aastail oli viljakaim uurija Ago Aaloe, kes selgitas kraatrite morfoloogia ja selle nõlvade dislotseeritud
struktuuride alusel meteoriidi langemissuuna, Põrguhaua põhja täitvate setete alusel aga ka ligikaudse
vanuse umbes 6000 aastat.
Tavaliselt jaotatakse meteoriidikraatrid löögi- ja plahvatuskraatriteks. Esimesed tekivad suhteliselt
aeglaselt (0,5-3 km/s) langevate suurte meteoriitide löökidest. Sellise kiiruse puhul puruneb meteoriit
vastu maad põrgates ning kildude laialipaiskumine tekitab koos lööklainega kraatri. Plahvatuskraatrid
tekivad suuremate kiiruste puhul, siis, kui meteoriidi kineetiline energia on nii suur, et meteoriit aurustub
põrkel osaliselt või täielikult. Tekkinud gaaside paisumine väljendub võimsa plahvatusena.