Keskaegsed võitlustehnikad
eristamiseks kasutati lihtsaid termineid: väike, keskmine ja suur). Ühekäemõõk on põhiliselt
mõeldud lahinguks jala. Poolteisekäemõõk on aga tüüpiline ratsaväelase käepikendus.
Kahekäemõõk tekis 14.-15. Sajandil, kui tuvisearengu tõttu kilbi tähtsus vähenes ja vabanes ka
teine käsi. Lööke tõrjuti mõõgatera lapiku, teradevahelise osaga, et säästa relva.
2) Kilp
Kuni Rõngasturvise täieliku asendumisele plaaturvisega, blokiti kõik lõõgid kilbiga, mida hoiti
tavaliselt vasakus käes. Kilpe valmistati mitmekihilisest, kokkuliimitud spoonist, millele tehti
nahast käepidemed ja rihm, mille abil sai kilpi endale kaelale või üle pea riputada, et lahinguvälislt
seda kanda. Lahingus, kui rüütel väsima hakkas kasutas ta rihma selleks ,et koorumust paremale
käele vähendada. Kilbid erinevad põhiliselt kuju järgi, mis on tingitud mõistagi nende otstarbest.
annaabi.ee 
