Nimetu
on. Avastad, et selle koha peal on midagi lahti, sest seal ei ole kihid
üleni looduslikud.
Arheoloogid kasutavad vähe metallidetektorid, neid kasutavad aga
aareteotsijad.
2) Arheoloogiline kaevamine on kõige vastutusrikkam uurimistöö etapp.
Kaevamine hävitab muistise, ehkki saame sealt palju infot. Teine
arheoloog samas kohas enam kaevata ei saa, tema saab ainult
muistiseid vaadata jms. Tänapäeval eristame kahte tüüpi kaevamist nn
uurimis - ehk plaanimiskaevamised ja päästekaevamised.
Uurimiskaevamistel arheoloog ise valib objekti, mida kaevama hakkab.
Päästekaevamistel on hädavajalik objekti kaevata, sest sinna
plaanitakse mingit uut ehitist (teed, maja). 90% kaevamistest on
päästekaevamised. Kaevamisel rakendatakse oma metoodikat, selleks
et kõike fikseerida. Kogu ala ruudustatakse ära (meetrised ruudud). See
on selleks, et kõik, mis kaevates välja tuleb, saaks plaanile kanda jm.