Kirjanduse talve arvestus
lühike, sest vanaema ajas suguvõsa ärevile ja aastal 1838 oli ta tagasi Peterburgis, kus ilmus tema
romaan ,,Meie aja kangelane".
Aastal 1839 toimus ohvriteta duell, mille eest ta taaskord vangi ja Kaukaasiasse saadeti, kus ta
kirjutas luuletuse ,,Valerik", milles ta tunneb kaasa tsetseenidele.
Aastal 1841 õnnestus vanaemal ta taaskord Peterburgi saada, kus ta palus vabastust, et saaks tegeleda
kirjanikueluga, kuid tsaar keelas seda ning kui ta taaskord lahkus, siis tekkis tal Pjatjakorsskajas tüli
vana tuttavaga ja ta hukkus duellis.
Aastail 1837-1841 keskendus ta oma ajastu inimese kujutamisele ning kirjutas pikemalt oma
põlvkonnast, et täiesti mõttetute inimeste põlvkond oli kasvanud. ,,Meie aja kangelane" on teos, mida
peetakse 19.sajandi vene psühholoogilise realismi põhiteoseks. Sel ajal kirjutas ta ka 80 luuletust, mis
kõik on pärlid.
,,Borodino" kirjeldas Borodino lahingut aastast 1812.