Õhtu peaesinejaks oli siiski tuntud noortebänd, kes oli ekstra noorte jaoks Tallin Music Week-lt tunnikeseks kohale sõitnud. Kogu rahvas oli suures ootusärevuses ning lõpuks alustas bänd lauluga ,,What's my name". Kuna see on nende kõige tuntuim laul, siis suurem osa laulis seda kaasa ning mul oli hea meel, et mu kodulinna bänd on tuntud ka teistes Eestimaa linnades. Rahvas elas bändile kogu hingest kaasa. Kõlasid vanemad laulud kui ka uuemad lood, nagu: ,, Diamond dust", ,,Pixy", ,,Sugar high" ja ,,Supersonic". Helena Randlahe omapärane hääl, omalooming ning nende stiil- alternatiivrokk, bluus, pop- loovad sellise koosluse, mis eristab neid teistest Eesti bändidest tuntavalt. Nende looming kannab väga iseloomulikku melanhoolset kõla. Bänd teeb muusikat, mis meeldib vaid teatud tüüpi inimestele. Kolmekesi koos trummari ning basskitarristiga moodustavad nad väga ühtse terviku, mis mõjub laval tabavalt ning meeldivalt
maa all ning neid samastatakse härjapõlvlasega (Petzoldt 2003:79), siis krüptozooloogid, kes lähtuvad evolutsiooniteooriast, käsitlevad raamatus “Varjatud maailma looduslugu” härjapõlvlasi halflingide mitte haldjate alamliigina (Levy 2001:152). 1.2. Tänapäeva haldjad ehk segadus sõnadega Eriti raskeks teeb haldja mõiste määratlemise ingliskeelsete vastete rohkus. Haldjana on tõlgitud sõnu fairy, pixie (ka pixy), elf ja sprite. Kuigi ingliskeelne kultuur teeb siinkohal neil siiski ka mõningast vahet, on tegemist pigem eestikeelse haldja erinevate liikide vastetega, kui erinevate olenditega. Põhijoonteks on võluvõimed ja soovil omandatav antropomorfne välimus, mis iseloomustab ka meie haldjaid. Tänapäeval on siiski hakatud eesti keeles kasutama ka sõnu “elf”, “piksi” ja “fee”, millest
annaabi.ee 
