Sõnamõrvar
Kabrevitsi ja Jastiin võtsid mõlemad tõrvikud. Sammusime aeglaselt ja ettevaatlikult
edasi.
Me nägime koopa seintel ilusaid maalinguid ja me Andresega peatusime, et neid
pildistada. Me läksime kiiresti teistele järgi. Varsti jõudsime trepini, mille alt paistis
väike saal või tuba. Trepist alla läksid ühed noored. Naine ja mees.
"Helen! Ettevaatust, et sa ei kuku! Muide, kas sa paned lapsele nimeks Jasmiin Saarest
või Jasmiin Piuro?" manitses noormees naist, kellel oli ees suur kõht.
"No ma ei tea," vastas naine.
Ma ei uskunud oma kõrvu! Helen Saarest ja Jasmiin! Ka mina panin Helenile nime oma
kadunud ema järgi! Pealegi Saarest! Milline kokkusattumus! Ma ei kõhelnud hetkegi,
vaid läksin kiiresti allapoole.
"Jasmiin, oota! Sa võid kukkuda!" hõikas Andres mulle järgi.
Ma jõudsin kiiresti alla ja kui ma selle naise nägu nägin, tuli mul pisar silma. "Helen
Saarest?"! küsisin kohmetult.
"Jah, mis siis?
annaabi.ee 
