Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest
Reaalsuse kujutamine on tagaplaanil (nii mõnigi pilt on
fotomontaaz) ning tähtsaim on lüürilisus.
Esimesel korrusel on väljas pildid baleriinidest. Need on võrreldes ülejäänutega
kujutamisviisilt kontrastsemad, liikuvamad. Õhkõrnad nõtked tantsijannad pimedas kambris
ainsale aknale esinemas ja omaette ilu loomas- endamisi, mõtlikult ja täiuse järgi lõhnavalt-
mõjusid meeldivalt. Mäng valgusega ja huvitavad vaatenurgad muutsid fotod huvitavateks.
Samas, mida rohkem oli pildil pitskleitides neiusid, seda vähem mõjuvamaks see ka muutus,
sest kui soololaul tehakse koorilauluks, kaotab esimene oma meloodia nüansid. Ühesõnaga
terve tantsijannade trupp ei mõjunud väga hästi, sest sellistel juhtudel kadus teoselt
mõningane müstilisus, sisemine pinge.
Toda pinget oli vähem ka teise korrusel, kus olid väljas maastikupildid. Meeleolu näis küll
sarnasena baleriinipiltidelt- olustik oli samuti muhe, õrn ja graatsilisena mõjuv, kuid värvides
oli näha muutust
annaabi.ee 
