huvitab.Olles ajalootundides sellest pisut kuulnud, äratas see minus suurt huvi.Leian, et inimesed peaksid olema sellega kursis ning austama holokausti ohvreid.Minule on olnud selle teemaga lähemalt tutvumine küllaltki emotsionaalne. Oikumeenilisel tasandil on olemas suhteliselt vähe tolerantsi.Tänapäeval ehk pisut enam kui näiteks sajand või pool tagasi.Õnneks on Eesti tolerantne riik.Meie riigi pinnal toimunud häbiväärsed kuriteod pole sooritatud meie initsiatiivil.Natsid on pitseerinud meid kaasosalisteks oma arrogantsetes tegudes.Eestis on ilmnenud antisemitismi suurel määral, kuid see kõik okupatsioonivõimude survel, mitte eestlaste agarusest.Eestis on püstitatud mitmeid mälestusmärke-ja sambaid ning memoriaale, mis on pühendatud holokausti ohvritele ja juutidele. Antisemitism ja holokaust ei puuduta siiski vaid juute.See mõjutab pea kõiki vähemusrahvaid sealhulgas mustlasi.Minu referaadi läbivaks teemaks on siiski, vaid juutide kurb saatus
suurune hinnaliste leidudega tidetud ruum phjalikult lbi. Nagu pitseri esialgne vaatlus oli tunnistanud, polnud seegi haud jnud rstajatest puutumata. Igatahes olid rvijad sisse murdnud ainult vikesesse aardeid sisaldanud kaljukambrisse, nii et nende saagiks olid langenud vaid viksemad esemed. Kik see oli juhtunud, nagu hiljem kindlaks tehti, varsti prast surnud vaarao sngitamist. Seega on ka seletatav, miks hauarstajad olid kambriuksed tabamise kartusel taas kinni pitseerinud. Loomulikult polnud Niiluse lnekaldal Luksoris tehtud suurt arheoloogilist avastust vimalik saladuses hoida. Vljakaevamistelt saabuvate teadete esmaavaldamise igused sai endale London Times. Kogu maailm rkis sensatsioonilistest leidudest. Kolm ksteisest sltumatut valvemeeskonda, mille olid palganud kolm erinevat ametkonda, patrullisid l ja peval hauakambri ligidal. Sest nii palju oli judnud lbi tilkuda vljakaevamised olid alles algusjrgus. Howard Carter kirjutab: Kuni me
annaabi.ee 
