Juliette`i Romeo de Ville
See pole võimalik! Mitte keegi ei peaks seda heaks, kui teaks!"
"Just! Sellepärast keegi ei võigi teada!"
"Mademoiselle?"
"Võta riidest lahti, Cosquette!"
Juliette pani aknale kardinad ette ja ukse riivi.
"Nii," lausus ta seejärel, "Ja nüüd vahetame kleidid! Mina saan sinu valge ja sina minu
tumesinise!"
"Aga Mademoiselle!" ehmus teenijanna, "Kui isand teada saab, et te suvatsesite lossist
lahkuda, ja seda veel omal käel ja sellistes riietes, siis...ma saan ju karistada! Viisteist
pitsahoopi oleks vähim!"
Juliette naeris ja lausus: "Seda nüüd küll ei juhtu, kulla Cosqette! Sest mitte keegi ei saa
minu "seiklustest" teada!"
"Olete kindel?"
"Aga loomulikult!"
Tüterlapsed vahetasid kleidid nüüd jõudis aeg soengute kätte: Cosquette keeras oma
tuhmblondid juuksed krunni ja Juliette lasi omadel vabalt langeda. Kaunid pruunikas-
oranzid lained veeresid veidi allapoole kaunitari saledat pihta.
Juliette nägi nii kaunis välja, et isegi Cosquettel jäi hing hetkeks kinni.