äramärkimisi.. Looming "Kasper ja viis tarka kassi" (Tänapäev, 2005) "Käru-Kaarel" (Tiritamm, 2006) "Samueli võlupadi" (Tänapäev, 2006) "Petra lood" (Tänapäev, 2008) "Peeter ja mina" (Tänapäev, 2009) "Nõianeiu Nöbinina" (Tänapäev, 2010) "Käru-Kaarel" "Käru-Kaarel" on südamlik ja humoristlik lugu ühest puruvaesest perekonnast vanaemast, kes on nii vana ja väeti, et peab päevad ja ööd läbi voodis lebama, emast, kes töötab pitsabaari rattakullerina, ja südist väikesest Kaarlist, kes teenib vanarauda korjates raha, et emale uus ratas osta. Lisaks nendele on raamatus juttu roostekarva laikudega koerast, pahatahtlikust Tõnisest, sõbralikust rauakaupmehest Tõrust, lahkest proua Roosipuust, pitsabaari pahurast omanikust Vanast Juustust, saamatust pitsakokast Pepest ja veel mitmest teisest. "Samueli võlupadi" "Petra lood" Kasutatud kirjandus www.postimees.ee/476172/kasperi-tarkurkassidest-
Nii laseb varasemateski teostes situatsioonikoomikat kasutanud kirjanik purgil ämblikega mikroskoobikarpi sattuda ning tädi Ailil selle koguduse jõulukorjandusel vaestele lastele annetada. Minu arvates on see lugu üks Kristiina Kassi teostest huvitavaim ning see tundub hea raamat. „Käru Kaarel“ on südamlik ja humoristlik lugu ühest puruvaesest perekonnast – vanaemast, kes on nii vana ja väeti, et peab päevad ja ööd läbi voodis lebama, emast, kes töötab pitsabaari rattakullerina, ja südist väikesest Kaarlist, kes teenib vanarauda korjates raha, et emale uus ratas osta. Lisaks nendele on raamatus juttu roostekarva laikudega koerast, pahatahtlikust Tõnisest, sõbralikust rauakaupmehest Tõrust, lahkest proua Roosipuust, pitsabaari pahurast omanikust Vanast Juustust, saamatust pitsakokast Pepest ja veel mitmest teisest. Need kaks raamatut on minu arust Kristiina Kassi teostest parimad ning ma arvan, et ma võiksin isegi millalgi neid lugeda.
köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile "Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba
annaabi.ee 
