JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja
vaikne.
Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad.
Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus, ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad!
Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja
otsusekindlus kadusid.
Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et lind vöib nii juhm olla! Vajasin vaid
vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama
vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama!
Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta,
tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku,
viskus ta vertikaalselt sügavikku.