E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Siin on nii
kena murupind metsa serval, et kahju oleks seda ilma viibimata selja taha jätta.»
«See on nõu, mis tõsist tähelepanu nõuab, » ütles Gabriel ja virutas kohe kimbu õlalt maha.
Ta ise sirutas oma pika keha murule ja jäi heameelega vahtima, kuidas Agnes kimbu nobedasti
lahti tegi ja sealt suitsetatud singi ja ilmatu pika leiva välja kooris.
«Kas teil nuga on?» küsis Agnes.
«On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,» ütles Gabriel ja andis läikiva pistnoa, mille
pea hõbedast väga kunstlikult nikerdatud ja kallis-kividega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks
küll leiva ja liha lõikamise enda hooleks võtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena vaadata,
kuidas uhke rüütlipreili toitu valmistas.
«Oh, kui ilus see on!» hüüdis Agnes nuga silmates. «Kust te selle saite?»
«Vana mälestus hea inimese käest,» kostis Gabriel lühidalt. «Aga kes teid nii osavasti
leiba lõikama õpetas, preili Agnes?»
285