E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Üks neist langes
purustatud
peaga maha, teised võitlesid mehiselt edasi. Nende mõjuvate hoopide all langes kõhe kaks
hobust; üks mattis peremehe enese alla, teine rüütel sai vaevalt jalule tõusta, kui ühe sulase
kirves tal õlast sisse tungis. Õnnetu kukkus raskelt maha. Sulane kiskus kirve haavast
niisuguse
tuhinaga välja, et ise tagurpidi vastu seina tuikus. Sel silmapilgul tungis kellegi oda tema
kaelast läbi. ja naelutas ta. seina külge kinni.
Pistja oli junkur Klopfleisch,, kes langenud hobuse alt õnnega oli pääsenud. Ta puhkes oma
osava teo üle suure häälega naerma. See oli tal viimne naer siin maailmas, sest' juba vuhises
Jaanuse mõõk õhus ja naerja pea nuttis verd mullasse. Jaanus nägi, kuidas sulased viimse
jõuga
vastu panid; silmanähtavalt nõrkes nende vastupanek, aga hädakisa ei tulnud nende suust. Nad
ei otsinud pääszteed, nad püüdsid oma elunatukest kallilt müüa. Kaua ei saanud nad oodata.