V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi
jooksevad. Selle kõrval asus Jumalaema kirik, mis tagantpoolt vaadatuna platsi suurel
punasel taustal oma pikast korpusest üles ajas kahe hiiglatorni mustad siluetid.
See, mis muust Pariisist siia näha oli, virvendas silme ees valguse ja varju loori taga.
Rembrandti piltidel on vahel säärane tagapõhi.
Laternaga mees sammus neeme tipuni, üsna vee ligidalt paistsid varbadega läbipõimitud
pistandaia kõdunenud jäänused, millest madala viinapuu nõrgad oksad olid kinni haaranud
nagu sirguaetud sõrmed. Selle aia-võre taha varju oli peidetud väike paat. Mees mustas
andis GringoireMle ja tütarlapsele märku paati astuda. Kits hüppas neile järele. Mees ise
astus viimasena paati. Seejärel lõikas ta köie katki, tõukas pika pootshaagiga paadi minema,
haaras mõlad, istus ninasse ja hakkas kõigest jõust jõe keskpaiga poole sõudma. Seine'i vool
annaabi.ee 
