Eesti Kirjanduse Ajalugu II
assotsiatiivset pildistikku ja kujutlusi ning mõttekäike juhib nüüd rikas keeleline fantaasia ja mängulõbu. Vormiliselt ei
kujunda ta enam luuletusi, vaid esitab oma assotsiatsioone aforismidena, mida humoristlik-irooniliselt ise nimetab
mitteteradeks, mis teoses on järjestatud atemaatiliselt. Lugeja peab ise otsustama, kas ta hoolib neist avastada terviklikku
humanistlikku maailmapilti või eelistab neid nautida omaette lõpetatud pisitervikutena, nt kogu „Väike eesti luule ajalugu“
anagrammid ja nükkelised sõnaseletused.
Laaban on avaldanud üksikuid luuletusi perioodikas, viljelnud „Rroosi Selavistes“ algatatud anagrammportreid, kirjutanud
palindroome, eriti aga harrastanud heliplaatide või kassettidele salvestatavat foneetilist luulet – ehk häälutused. Sõna- ja
häälikumängule rajatud 1- või mitmehäälsed häälutused lähenevad ürgsele luulele, aga taotlevad ka Bretoni visuaalsele