"Reedetu on lihtsam olla kui reetur"
öelda südamest, mitte niisama lausuda. Loetud raamatus lõi Hamletile noa selga Laertes, olles
esialgu tema sõber ning hiljem soovides printsi surma, et Hamlet ta isa tappis ja kuninga käsul
tegi ta seda samuti. Ka prints Hamleti ema reetis teda mingil määral, abielludes paar kuud
hiljem pärast endise kuninga surma printsi onuga. See on küll rohkem kuninga reetmine kui
printsi, aga siiski, ta reetis. See on reetmine, mida ei kingita, kui nö pisireetmised on
andestavad. Vabandustpalumine on aga omaette raskus. Tihtipeale pole julgust minna ja
paluda andeks. See on ilmselt sellepärast, et enne olid enda arvates ,,kõva tüüp", aga hiljem ei
taheta oma nõrka poolt välja näidata, kardetakse. Selleks, et sellest hirmust või
mittetahtmisest üle saada, peab vaid natukene pingutama ja julguse kokku võtma.
Mõnikord on hoopis nii, et ei piisa vaid vabandamisest. Selleks, et petmine unustataks, peab
ka midagi tegema, oma teo heastama