Õiglus kui ausameelsus vs õigus Eesti Vabariigis kui JOKK*
pidevalt salatav põhjus on õigusriigiks nimetatava EESTI VABARIIGI KOGU
ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI KAHELDAVA VÄÄRTUSEGA ÕIGUSFILOSOOFILISED ALUSED.
Sisuline mõttevahetus riigi ja kodaniku/elaniku vaheliste suhete olemuse ning nende
suhete reguleerimise üle ei puudu päriselt, aga harva liginetakse debatis mõttele, et
ÜLE VAADATA JA LÄBI ARUTADA TULEKS RIIGI JA INIMESE VAHELISTE SUHETE
PÕHIALUSED. Mitte nii nagu nõukogude ajal, et üksikuid pisipuudusi suurepärases
sotsialistlikus süsteemis tohtis ju leida, aga süsteemi õigsuses kahtleja tunnistati
sisevaenlaseks või välisvaenlase käsilaseks või sundravile allutatavaks
skisofreenikuks.
Tuleb tunnustada viimasel ajal aktiveerunud kriitikat nii konkreetsete
õigusemõistmise episoodide üle kui ka seadusloome heitlikkuse üle. Ühiskond on
õiguskaitsesüsteemi probleemsusest häiritud, aga see süsteem on ennast niivõrd