Hiir rätsepaks
,,Oh, mu Tsilga, Tsilgake,
tee on pikk ja vaevane!"
METSATALU TAAT JA HALDJAS
Oli mets ja metsas talu,
talus elas vanataat,
püüdis metsajärvest kalu,
haris väikest põllumaad.
Elas nõnda juba kaua,
ei tal olnud naist, ei last.
Ise keetis, kattis laua,
pesuvee tõi allikast.
Taadil olid kukk ja kana,
valge kits ja tuvipaar,
laut ja hurtsik õige vana,
ait ja aida taga saar.
Saar ei olnud tavaline,
nagu metsas näeme neid:
oli sajaharuline,
pisioksi tuhandeid.
Samutigi väga kõrge
oli kummaline saar.
Oli juhtund kokkupõrge
pilvedega korda paar.
Selle saare tüves aga
elas haldjas imelik,
pika valge habemega,
nina suur ja kõverik.
Ega teda keegi näinud
päevavalgel iialgi,
ei ta tüvest väljas käinud
pimedatel öödelgi.
Ainult vahel enne koitu,
siis, kui udu kattis maad,
väljus muretsema toitu
habemega haldjataat.
Maitses liblekese rohtu,
mõne marjakese sõi,
valget õrna kasetohtu
mine tea miks koju tõi.
annaabi.ee 
