loomist hakkas Universum drastiliselt järsku paisuma. Inflatsiooniteooria toob mängu virvendused ja pöörised, mis andsidki meie Universumile tema näo. Nendeta poleks kujunenud ainekuhjatisi, siis ka mitte tähti. Oleks olnud üksnes gaasivoolus ja igikestev pimedus `' (Bryson 2003:26) `' Meie, inimeste vaatekohast on erakordne see, kui hästi on kõik meie jaoks kujunenud. Kujunenuks Universum vaid pisinatukene teisiti, näiteks kui gravitatsioon oleks kübe 15 tugevam või nõrgem; või kui paisumine oleks toiminud pisut aeglasemalt või kiiremini, siis poleks pruukinud üldse olla stabiilseid elemente, millest koosneme meie ja maapind, millele me toetume. Kui gravitatsioon olnuks vaid kröömike tugevam, siis oleks terve Universum võinuks kokku vajuda otsekui viletsasti üles pandud telk
,,Ettevaatlikult," hoiatas ta Indrekut, ,,mitte nii kõvasti! Vana nahk on pude ja habras, rebeneb; kaotan sellegi verenatukese, mis mul veel järel." Hoiatus tuli õigel ajal, sest ilmuski mitmes paigas veri, eriti seal, kus teravad kondinükid, nagu tungiksid need läbi naha, kui vähegi kõvemini nende kohalt vajutada. ,,Jürka, lontrus, tema pesi mind ikka nõnda, et olin üleni verine," rääkis Ivan Vassiljevits edasi. ,,Vaat' nõnda, nõnda on hea, nõnda on paras. Sealt kohalt pisinatukene kõvemini, nii, nii. Sest pole ühti, kui nahk mõnest kohast rebeneb ja verd tuleb. Mis ma temaga ikka veel teen. Ütelge ometi teie isegi, kes olete alles noor, ütelge avalikult ja otsekoheselt, sest saunas võib seda, ütelge puhtast südamest: mis teeb minusugune veel verega, milleks ma teda hoian? On mul veel vaja elada? Kel on mind tarvis? Kes ootab mind? Kes küsib minu järele? Ennem küsitakse mõne koera kui minu järele. Olen ma veel inimene