V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
371
võttis ja kongist poolpaljana, peast segasena, silma täis tuld, välja jooksis.
Ta teadis, kus on Punase värava võti, mille abi kloostrist kirikusse pääseb, ja teatavasti oli
tal ala kaasas tornitrepi võti.
VI. PUNASE VÄRAVA VÕTME LOO JÄRG
Tol ööl oli Esmeralda oma kambris uinunud, kõik unustades, täis lootusi ja magusaid
mõtteid. Ta oli jub tükk aega maganud, nähes nagu ikka und Phoebusest kui ta äkki mingist
2
1
9
kobinast virgus. Ta oli kerge j erga unega nagu lind; pisimast kobinast võis ta ärgata Ta avas
silmad. Oli kottpime öö, siiski nägi ta, et akna avast keegi tema poole vaatab. Lamp
valgustas sed nägemust. Niipea kui see kuju märkas, et Esmerald teda näeb, kustutas ta
lambi. Ometi oli tütarlaps maht saanud teda näha. Ta silmalaud sulgusid hirmust.
«Oh,» ütles ta jõuetult, «jälle see preester!»
Kõik endised õnnetused kerkisid välgukiirusel t silme ette. Hirmust kangena langes ta
tagasi oma ase meie.