Illustreeritud antiigisõnavara – terminid ja pildid
Terrakota ( it. k. terra cotta - põletatud muld, küpsetatud maa) on põletatud savi või
sellest tehtud kujukesed, nõud drenaazitorud jt keraamilised esemed. Terrakota tähendab
ka punase savi põletusjärgset oranzikas-pruuni värvust. Terrakotatooteid tehti vormis ja
seejärel põletati. Nii valmistati antiigiajal templite jm hoonete katteplaate, kujusid,
reljeefe, nõusid. Eriti palju tehti terrakota kujukesi. Maalitud pisikujukesed pühendati
jumalaile, pandi matmisel hauda kaasa või anti ka lastele mängida. Terrakota
savipõletustehnika on selle väljakujunemisest püsinud põhimõtteliselt muutumatuna
tänapäevani. Eestis on parim näide terrakotast Tartu Jaani kiriku 14. sajandist pärinevad
terrakotaskulptuurid.
Pildil etruski terrakotaskulptuur
15
Curulis (lad. k. sella curulis) Vana-Rooma x-jalgadega ja kokkupandava
annaabi.ee 
