August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
seda kriipsutab Gailiti uus romaan jälle kord alla. Terved rahvad
hukkuvad hirmsa tõve möllus! Kogu maakera on ainus korjuste kuhi!
Ent me jääme külmaks. Määratumad naiste parved märatsevad ja
purustavad metsikus hüsteerias ringi! Rebitakse üksteise käest õhinas
viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja
kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe.
Gailiti uut romaani lugedes tuli mul meele nii mõnigi raamat, kus
kõneldakse hoopis pisikesist asjust, kus ei hukku ükski maailm, ent kus
lugija siiski pannakse kõike kaasaelama, võimsalt oma meelevalla alla
haaratakse.
Gailiti stiilis pole märgata tähelepandavaid muudatusi. Ikka püüd igat
lauset võimalikult ülespuhuda ja liiglihastada, värve nii paksult kui
saab, kõnefiguure ja omadussõnu nii rohkesti kui võimalik. Keelelt on
aga "Purpurne surm" siiski õudsem, kui millegilt muult. Iga lehekülg
kubiseb kõige kohutavamaist keelelisist koledusist. Kuis kirjutetakse
annaabi.ee 
