Ametniku surm - täispikk tekst
salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja
vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei
tülitanud? Kuid siin pidi ta juba kohmetuma. Ta nägi, et tema ees esimeses toolireas istuv
vanahärra hoolikalt kindaga oma kiilaspead ja kaela pühkis ning midagi pomises. Vanahärras
tundis Tservjakov ära tsiviilkindral Brizzalovi, kes teenis teedevalitsuses.
,,Ma piserdasin ta üle!" mõtles Tservjakov. ,,Pole küll minu ülemus, võõras, kuid ikkagi
piinlik. Peab vabandust paluma."
Tservjakov köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas kindralile korva:
,,Vabandage, teie ekstsellents, ma piserdasin teid...ma kogemata..."
,,Pole viga, pole viga..."
,,Jumalapärast, vabandage. Mina ju...ma ei tahtnud seda!"
,,Ah, istuge palun! Laske kuulata!"
Tservjakov kohmetus, naeratas rumalalt ja hakkas näitelavale vahtima. Ta vahtis, kuid ei
annaabi.ee 
