Üldine Teatriajalugu I
võimaluse enda väljendamiseks. Tulemus see, et 19. sajandit nimetatakse romaani sajandiks.
Tolle aja autorid kirjutasid nagu realiseerimata näidendeid romaanide pähe. Romaanis struktuur
on polüfooniline igal häälel on mõte, näidend aga monofooniline. Romaanides hästi arenenud
dialoog, eriti Dumas' romaanides. Dialoog oli nagu loomulik vorm, väga palju teatraalseid ja
efektseid stseene.
Postromantistid: Meistrite hulka kuulusid näiteks Emil Augier, Victorien Sardu, La Pische,
Dumas Noorem. Need autorid töötasid juba uut teatrimehhanismi silmas pidades. Etteantud
tingimustes. Tundsid hästi lava. La Pische paistis kõige paremini silma vodevilli kaanon. Iga
üks neist lõi mingi oma kvaliteedi, uue kvaliteedi, andis midagi oma, sellist, mida enne teatris ei
olnud. Nt La Pische vodevillid kui väikekodanluse kriitika. Augier ja Sardu esinesid kodanlike
mentaliteetide kaitsjatena, väga armastasid nad kritiseerida romatikuid. Kui inimene oli
annaabi.ee 
