E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta
319
nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Käru oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai
ta
aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas
vereloigus ujuvat.
«Gabriel!» karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.
«Mis viga?» kostis Gabrieli rahulik hääl.
Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel
lamas
poolistukile pirti najal. Kähinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kõhe püsti ja
küsis murelikult: «Mis sul on, Agnes?»
Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles
kogeles ta sügavas ärevuses: «Ma nägin kurja und. Ma arvasin sind surnuks.»
«Kas see sind siis nii väga ehmatas, laps?» ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu
juukseid.
«Gabriel!» sosistas Agnes kogu kehast värisedes. «Ara sellega naljata! Hoia ennast