" Tõepoolest hakkaski kõigil lust töötada, nagu oleks keegi neid endid või matemaatika ümber loonud. Sest polnud midagi, et Molotov sõimas endist viisi; sellega harjuti varsti, Untergi harjus. Aga Molotov ei võinud kaua aega unustada, et see oli käinud tema peale kaebamas. Sagedasti pöördus ta selle juurde tagasi. Kord ütles ta: ,,Milline nähvits! Tema ei kannata vene keelt! Isegi naised kannatavad välja, kui mina nendega vene keelt kõnelen. Esiti on pirr lahti, aga pärast ei midagi. On mul üks kuski seitsmendas: pikk ritv, peaaegu minu tutini; kui käib, siis nõtkub teine nagu vedrudel. Ja mis te arvate, mis ma ütlesin talle? Ainult linalakk -- ei muud midagi. Ära minestus! Saate sellest aru: Linalakk -- ja tema pikali! Muidugi mitte just pikali, sest enne sain mina jaole, panin ta pingile istuma. Kisa, kära, nutt, ulgumine, auhaavamine! Mina ja au haavanud! Aga teate, kuis nüüd? Punastub ainult, kui ütlen: linalakk
annaabi.ee 
