25 Pajust aspiriinini. Pajukoor aspiriini tootmiseks kasutatavat atsetüülsalitsüülhapet ei sisalda. Atsetüülsalitsüülhapet saadakse sünteetilisel teel salitsüülhappest selle fenoolse hüdroksüülrühma esterdamisel äädikhappega. Keemiliselt on ta seega nii ester kui ka hape. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud. Salitsüülhappe ärritav toime imetajate mao limaskestale kaitseb taimi ärasöömise eest, aga muudab ka taimed vastupidavamaks viirushaiguste suhtes. Atsetüülsalitsüülhappe kõrvaltoimed on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, mao- ja sooletrakti verejooksud. Mõnedel andmetel on looduslikul salitsüülhappel siiski vähem
ka turbal. Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim, energiavõsa jne). Inimesed on paju tarvitanud väga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kultiveerimine, pole käesoleval ajal selge. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salictum). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. Aastal Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest 8 salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud. Muistendid Paju mainitakse erinevate rahvaste muistendites. Võnnu kihelkonnast kirja pandud legendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured aga olevat kõveraks jäänud selle tõttu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluva
annaabi.ee 
