Rehepapp
Ja
teeme suure, mis ikka jaksaks vedada! Need väikesed ainult tilgutavad, korjavad kraami
kottidesse nagu marjulised, aga suur kratt tõstaks terve aida kukile ja kannaks siia!“ (lk. 111).
Aida-Oskar saatis oma krati naabermõisast lambaid tooma koos laudaga, kuid kratt jäi aiaauku
kinni. „Ning kole suur kratt hakkas müts-müts väravast välja minema, kuid jäi otsekohe teivaste
vahele kinni ja ähkis abitult, pingutades asjatult oma pirakat keret.“ (lk. 116) „Kratt seisis terve öö
väravas nagu tohutu mägi ja katsus end pidevalt lahti kangutada. Küll punnitas vaene mürakas ja
loksutas end edasi-tagasi, aga ta oli väravas kinni nagu nael ja ei saanud lahti. Pikkamisi hakkas
kratis tõusma viha, ja nagu põrguloomad ikka, muutus ühes sellega kuumaks tema pea. Juba
tõusis silmadest ja kõrvadest auru. Mida suuremaks paisus raev, seda heledamalt lõo miilama
põrgutuli krati südames