Eesti II maailmasõja ajal
72 000 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit.
Sakslased olid kavatsenud neist formeerida kolm diviisi ühes nende juurde kuuluvate
tagavaraüksustega ja tagalastruktuuridega.
See ülesanne suudeti täita vaid esimese diviisi komplekteerimisega.
Teine ja kolmas diviis olid Eesti mahajätmisel ning pipdi saama koostatud kuuest
jalaväerügemendist ja kümnest jalaväe- ja ühest pioneerpataljonist.
Sakslased olid lubanud, et Eesti saab oma sõjaväe, kuid seda ei toimunud. Eesti väeüksused
varustati Saksa Wehrmacht'i vormiriietuse ning allutati Wehrmacht'ile. Nad nimetasid need
üksused vabatahtlikeks ning nimoodi püüdis Saksamaa valitsus mööda hiilida Genfri
rahvusvahelise konventsiooni sätetest.
Lõppkokkuvõttes läks aga nii, et kui sakslased jätsid Eesti territooriumi maha, pidid Punaarmee
ülekaalu ees taanduma ka Eesti väeosad