Suur tegur selle juures on kindlasti Eesti riigis elavate ateistide protsent, mis on proportsionaalselt üks suuremaid Euroopas. Nii filmidest, raamatutest kui ka vanavanemate juttudest võib aru saada, kui hoolega lapsed jõuluvana tulekuks valmistusid ning kui suure hoolega õpiti igasugu tantse, laule ja luuletusi, et neile mõeldud pakid välja lunastada. Argipäeva üha vabama kasvatuse valguses on ka see kena tava hääbumas ning ära hellitatud lapsed pinnivad vanematelt lihtsalt kerget saaki välja. Aastakümneid tagasi, kui iga nurga peal ei kõrgunud kolmekorruseline supermarket meisterdati enamus kinke ise ja kõik oli väga läbi mõeldud ning korralikult ette planeeritud. Mõned kingivad aga praegu jõuludeks raha. Meie aja ühiskond ei saa enam kunagi tunda vana head jõulupühade ehedust ja südamlikkust. Tundmatuseni on muutunud ka väiksemate kalendripühade järgi talitamine ning igapäevased tööd-toimetused
Juba vanarahvas on valetamiste kohta öelnud nõnda: valekeel ajab maailma põlema; kes valetab see kannatab;vale viib vangitorni, aga õigus toob jälle tagasi;Õige õnn õitseb. Need on väga tabavad ütlused, mis kehtivad täiesti ka tänapäeval. Nagu romaanis võib ka elus kohata tihti sarnaseid inimesi. Vahel sa ei saa alguses arugi,et ta sind ümber sõrme oma valedega pöörab, aga kui viimaks märkad võib juba liiga hilja olla. Nad mõtlevad alati endale ja tihti pinnivad nii kaua kui sina annad alla ja nõustud. Kõige hullem on siis kui sa ei märkagi et sul on selline ''sõber''.Tema aga kasutab sind aina ära. Kõige targem on selle inimesega lihtsalt mitte tegemist teha, aga kui ta on sind juba ümber oma sõrme mässinud, siis tuleb ennast tema küljest lahti murda ja näha millised tema tegelikud kavatsused on. See on raske,aga võimalik. Selliste inimestega kokkupuutumine elus on praktiliselt võimatu, aga neist tuleb kaarega mööda kõndida
annaabi.ee 
