Tühjust kõnetav inimene
Tundmatu ees, omistades psühhosomaatilisele ekstaasile jumalikku päritolu.
Ometi leian sellise arvamise olevat kangekaelse juhmuse, kusjuures Mõistust näivad mulle
kummardavat kõige tulisemalt need, kelledel seda kõige vähem on.
See juhmus seisneb egoistlikus kalduvuses pidada ennast universumi keskpunktiks, uskumata
midagi selle kohta, mis eneselt tähelepanu kõrvale juhib.
Kui selline inimene näiteks luuletama hakkab, jälgib ta vaid pinnalisemaid emotsioone, mida
olemasolemine temas tekitab. Tulemuseks võib olla kaunis ja kunstipärane teos, millel aga
puudub tunnetuslik mõõde, ja kuna eesmärgiks polegi enesesse sügavuti vaatamine,
vaid pealispinna kohene kirjeldamine, siis ehkki keeletunnetus võib areneda suurepäraseks, ei
suudeta seeläbi olevat tunnetada.
Mida kõikvõimas Jumal siis tahab? Miks anti meile vaba tahe ja kõik võimalused seda
kuritarvitada
annaabi.ee 
