Kirjandusteooria
ootamatu ja üllatusliku lõpplahenduseni ( puänt ). Sellist n-ö lukustava lõpuga novellitüüpi
suletud e toskaana novelli viljeldakse tänini.
Selle kõrvale tekkis ka teine, vabama ja lõdvema struktuuriga nn cervanteslik novell ( M.de
Cervantes Saavedra järgi ).
19.saj lõpul tekkis traditsioonilise novelli kõrvale tsehhovlik e avatud novell ( A.Tsehhovi
järgi), mille süzeearendus ei pruugi viia puänteeritud lõpuni. Selleasemel annavad seal tooni
pinnaalused peidetud värelused, argipäevased toonid, impressionistlikud ( subjektiivsed,
kiiresti möödalibisevad aistingud ja muljed, mänglevad, varjundirohked ) meeleolud, kuna
sündmused võivad koguni puududa. Pärast II maailmasõda on novellivorm muutunud veelgi
avatumaks suurenenud on huvi inimsuhete, ka kaasaedsete poliitiliste ja sotsiaalsete
probleemide vastu, novellides esineb argipäevast dialoogi, kõnekeelt, sisemonoloogi.