Esiajalugu ja selle periodiseering
Urnmatuste kõrval maeti osa
põletatud luid lihtsalt maassekaevatud lohkudesse. Surnute põletamine
toimus harilikult väljaspool kalmeala.
Pronksiajal levisid valdavalt Taanis ja Rootsis ka laevkalmed. Eriti just
Rootsist on neid väga arvukalt, ainuüksi Gotlandilt teatakse neid üle
300. Sellised kalmed võivad asuda nii üksikult kui rühmiti. Kivid on
asetatud laevakujuliselt, täävikivi on kõrgem, mõnikord on
konstruktsioonis ka sõudjate pingirivid. Ajaliselt kuuluvad need
hilisesse pronksiaega ja varasesse rauaaega, kuid laevkalmeid esines
ka viikingiajal. Nende pikkus jääb 620 m vahele, suurim siiski 45
meetrit, tegu on ühe Gotlandi kalmega. Laevkalmeid on leitud ka
Kuramaalt, Ahvenamaalt ja Eestist. Taanis maeti pronksiajal ka
tammepuust tehtud kirstudesse, selles kalmevormis oli tegu
laibamatusega. Kuna niisugused kirstud sulgusid hermeetiliselt, siis on