Kivirähk "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu"
mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad
võimalust suhestuda senini rahvusliku tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja
kutsusid esile vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses
õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud "Ussisõnade" puhul aga on
seevastu tegemist pigem pingekruvijaga.
Ka mõnitamist ja kritiseerimist oli ussisõnade-jutus rohkem. ,,Rehepapis" oli seda ka, aga seal
tundus see rohkem healoomuline. Esines küll rämedat kõnepruuki, tapmist ja inimeste idiootsuse
kirjeldusi, kuid mitte nii hävitaval toonil. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kirjeldas läbi terve teose
külaelu ja selle mõttetust ning lollust, ning ainus hea eluviis oli Leemeti oma, mis oli aga nii ehk
naa hukule määratud.
Teatud mõttes on ka mõlema teose miljöö sarnane
annaabi.ee 
