Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
kastide peal huvitavat mängu. Illimar käis kogu päeva juutidel sabas nagu nõiutu, eirates samal
ajal ema ning ka isa käsku koju minna. Ta kaalus ikka vahepeal koju tagasi minna, kuid siiski
jätkas juutide jälitamist. Õhtul, kui oli juba hilja käskisid juudid tal koju minna. Illimar jooksis
koju, kuid ei läinud tuppa sisse. Ta kuulas kuidas ema, isa ja tädi Liisa temast rääkisid. Ta läks
seasulu juures olevast rõuguredelist üles ning ronis seasulu pindkatusele. Ta toetas seljaga vastu
maja kiviseina ning vaatas loojuvat päikest. Talle meenus haabu vahtides, kuidas ta kord
toominga otsas samamoodi meeleheitest nutnud oli. See kõik oli kaugel. Ta oli vahepeal aasta
vanemaks saanud, kuid siiski oli tema jaoks kõik täis mõistmatust ning suutmatust ennast
vabandada.
8