Platoni käsitlus riigist
sellega, et vabanenu pannakse Sokratese tüüpilise küsimuse ette: mis miski on? --
seega konfronteeritakse definitsiooni- ehk olemusküsimusega. S.t et kui me hakkame
küsima asjade olemuse järele ega juhindu enam nende nähtumisviisidest, hakkame end
lahti rebima meelelisuse ahelatest. Vangi tuleb aga vabanema suisa sundida, sest pilk
teise suunda, valguse poole, põhjustab talle alul, nagu võrdpilt näitab, üksnes valu,
kuna ta pole harjunud valgusega ja ta silmad pimestuvad. Pimestatuse pärast näeb ta
alul isegi halvemini kui enne ja arvab seetõttu, et ta oli enne varje vaadates tõesemat
näinud. Sel kombel kujutatakse tüüpilist kogemust, mis saab osaks inimesele, kui ta
näeb end esimest korda sokraatilise küsimuse ees, mis on asjade olemus. Esmalt ajab
see küsimus tabatu üksnes segadusse. Teoreetilise küsimise objektidega silmitsi
seismine nõuab harjutamist ja harjumist.