Eakate nägemisprobleemid Nägemine on esimene meel, mis vanusega muutub. Vanuse kasvades silmaläätse elastsus väheneb, sellest saab aru kui tekst ei ole enam terane, vaid jääb ebateraseks. Vananedes ka pupill kahaneb, mis laseb siis vähem valgust silma. Nägemise kaotus on suurem nendes kohtades, kus keskkonnas on vähem valgust. Peamised muutused vananedes silmades on suurem tundlikkus pimestavale valgusele, suurenenud nõuded valgustusele. Eakatel on vaja rohkem aega, et ära harjuda heledate/tumedate valgustega, väheneb kontrasti tundlikkus, võime hinnata sügavusi õigesti, võime keskenduda lähedal asuvatele asjadele ja vähenenud värvi sensitiivsus. Eakatel toimub ka värvitaju kadumine, see ei kahjusta niivõrd igapäeva elu. Värvitaju langus algab umbes 70. aastaselt alates. Juhtub kuna eakatel muutuvad silmaläätsed kollakaks ja siis on raskem osasid värve teistest
selleks, et keegi teine saaks korraks õnne ja armastust tunda ning selles pettuda, sest on inimesi, kes ei tahagi sind teada kui sul ei ole pool juhuslikult tagataskus suurt varandust. Või kuidas sa annad endast sada protsenti, et kõik hästi välja tuleks, kuid lõpuks ikka peab keegi teine asja ära rikkuma. Eriti huvitavaks tegi selle loo see, et see tõestas, et isegi loogikutel on tunded ja mitte keegi ei suuda vastu panna armastuse pimestavale toimele. Muidugi lugesin ma läbi ka muinasjutu isekast hiiglasest. See oli lugu millest ma ikka veel päris täpselt pole aru saanud, et kes siiski oli see nuttev poisike. Kas surm, elu või hoopis miski muu. Taaskord sain ma tõestust, et ka kõige jäisem süda ühel hetkel sulab nagu koorejäätis suvise päiksese käes. Piisab ainult ühest väikesest teost, et näidata, et välimus võib olla petlik. Veel õpetas see lugu mulle, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja
annaabi.ee 
