"pimesigi" - 1 õppematerjal

Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest

Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91). Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132). See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132). Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis. Ei murdnud lootusetus selle meelt, kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160). Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid,