Tammsaare ja Gailit elulugu
laudkonna juures püsti, et kõik näeksid, kuidas ta ümbrusest kõrgemal seisab, suurspekulante,
kes usuvad, et just nemad on need õiged ja ausad eesti mehed, teised aga kaabakad. Karin,
kes-teab, on selles rühmas isegi kõige sümpaatsem, vähemasti oma naiivsuse ja pinnapealse
siirusega, kuid ta täieneb ja areneb kiiresti üldise taseme suunas. Igatahes on talle ta mehe
Indreku õilsus ja inimlik väärtus täiesti suletud maailmaks. Jälle seega võõras, mehaaniline,
pimescatud hoiang elu suhtes, jälle mingi ebanormaalne hingeelu nina; muidugi ei ole Karin
enda ees süüdi, et ta säärane on. Kuid ka sellisena pole ta olemasolu õigustatud. Nii saab ja
kujuneb ta osa teoses ainult negatiivseks. Tema endaavaldused, kuju liigläheduse tõttu küll
vähem satiiriliselt värvindatud kui teistel siin mainitud ja mainimata tegelastel, on siiski kõige
paremini vaadeldavad pilke, satiiri kannalt; ja isegi see, et ta kõigist mehesõimamistest,