Inimene ja loodus keskaegses Euroopas
Mets oli nii meelitav (kütus, ulukid, marjad, seened) kui
ka hirmutav seal valitsevate ohtudega: metsloomad, röövlid, salapärased viirastuslikud
olendid ja soendid. Metsamaastikul on väga oluline roll rahva teadvuses, folkloristikas ja
poeesias. Loodus oli nähtamatu maailma sümbol. Maise maailma vaatlus avas teise, kõrgema
tasandi maailma. Teoloogid kinnitasid, et inimvaim ei ole võimeline taipama tõde teisiti kui
materiaalsete asjade vahendusel. Mets on pimedusevald või maine elu oma illusioonidega,
meri on maailm ja ahvatlused, tee on otsing ja palverännak.
Valitsev maaelanikkonna absoluutne ülekaal tingis kogu ühiskondlikus käitumises ja
teadvuses maaharijale omase maailmanägemise. Maainimene käsitles loodust kui omaenda
osa. See väljendus ka kultuuriloomes: pead nimetati taevaks, sõrmi oksteks, vett maa vereks,
kive ja kaljusid luudeks, rohtu ja metsa maa juusteks. Niisiis puudus inimkeha vastandamine
annaabi.ee 
