E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Krõõt jäi oma seltsilistega ukse taha ootama, öö oli
soe ja pime. Pehme tuul mühises puude latvades. Ajuti kuuldus metsast öökulli kisa ja hundi
ulgumist, mis nagu valus piste Krõõda südamest läbi käis. Oli Mai .. vahest metselajate roaks
saanud?
Sulased jäid tukkuma. Priidu kõndis unega võideldes sajandat korda ümber maja. Krõõt üksi
seisis liikumatult ukse ees, kuulates ergu kõrvaga iga vaiksemat kõminat ja vahtis kängunud
silmil pimedusesse. Südaöö oli ammu möödas, kui sepa rasked sammud kuuldavale tulid ja ta
pimedusest määratult suurendatud kuju puude varjust välja liikus. Krõõt läks talle vastu,
hakkas kähe käega julgesti sepa rinnust kinni, katsus teda koguni pisut raputada, mis kuidagi
korda ei läinud, ning ütles viha ja valu pärast kähiseval häälel:
«Sina röövel, kuhu oled sa mu tütre pannud?»
«Risti Krõõt!» hüüdis sepp ilmatu imestusega -- sest ta oleks ennemini mõnda sajapealist
annaabi.ee 
