EESTI METSLOOMI Referaat REBANE : Euraasia ja PõhjaAafrika parasvöötme koerlane. Rebase keha on kuni 85cm ja saba kuni 50cm pikk, ta kaalub kuni 9kg. Eestis on rebane tavaline loom. Elupaigaks eelistab ta väikesi kultuurmaastikus asuvaid metsi. Ta kraabib endale uru või kohendab sobivaks mõne mahajäetud mägraurustiku. Jahile läheb rebane pimedikus, ta toitub peamiselt närilistest, kuid murrab ka teisi väikesi loomi. Rebane on taiplik, tal on erakordselt hea kuulmine ja haistmine : näit. hiire piiksumist kuuleb ta 300m kauguselt ja lummepeitunud tedreparve haistab 40m kauguselt. Et rebase talvekarvastik on väga kohev ja tihe, hinnatakse teda karusloomana. HUNT : Põhjapoolkeral elutsev koerlane, kelle levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Hunt on 110 160cm pikk, 85cm kõrge ning kaalub kuni 78kg
" Ja Indreku poole pöördudes hakkas ta temale küsimusi esitama. Kui see alguses vastustega viivitas, ütles ta nõuandvalt: ,,Rääkige parem tõtt, sest vale ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi." Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm- sammult, sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast. Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli: ,,Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!" Indrekule ütles ta: ,,Kutsuge Tigapuu tagasi," aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde: ,,Ehk las parem läheb Kopfschneider."
ära süüdista ennast selle pärast.» Päevavalgel nägime küllalt selgesti puhast Ohio vett kalda ääres; keset jõge voolas vana sogane Mississipi vesi. Nii oli siis lootus Cairo peale lõp,penud. Arutasime seda igapidi. Kaldale minna ei maksnud ja parvega vastuvett tagasi minna muidugi ei saanud. Polnud muud teha kui oodata, kuni pimedaks läheb, ja siis paadiga tagasi minna ja õnne katsuda. Niisiis magasime päeva läbi villpajutihnikus, et värske jõuga tööle hakata. Aga kui me pimedikus parve juurde tagasi läksime, oli paat läinud! Tükil ajal me ei rääkinud sõnagi. Ei olnud midagi öelda. Teadsime mõlemad väga hästi, et seegi oli ussinaha tegu, -- mis kasu oleks siis olnud sellest rääkida? Oleks ainult tundunud, nagu oleksime saatust laita tahtnud -- ja see oleks võinud uusi õnnetusi tuua ja ikka aina uusi, kuni me oleksime taibanud vait olla. Viimaks rää,kisime selgest, mis oleks kõige parem teha; ja leidsime, et polnud muud
annaabi.ee 
