Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Jälgigem Batriani elu lõppstseeni. Batrian sõidab liftiga viimsevaatetorni üles – ja samas tõuseb
tuul. Tuul lõhub laserprojektori poolt uduekraani suunatud kujutised ning Batrian näeb üleva
projektsiooni asemel tegelikkust: lohutut kivikõrbe selle umbekasvanud radade, lagunevate
kitsekorjuste ja kuivanud kaevudega. Batrian sulgeb seepeale silmad. Tsiteerin järgnevat:
ta pilk pöördus aegamisi minevikku: esimesest vaatest peale ei näinud ta elu pilvituid pilte, vaid ehedaid
kaadreid tulvil kannatust ja valu. Need suletud silmade TORNIVAATED tõid temani kõrgema mõistmise, et
õnnelik põli, ilusad asjad ja kaunid vaated uinutavad meeli: elumõte tuhmub, igavikupüüe uinub ning pole
muud, mis kataks seda kadu.
Kummalistes murdumistes ja muundumistes avanes ta suletud silmade pilgule, et kannatustes ei peitu
mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitav vägi
annaabi.ee 
