Lastejutud
elame. Hunnik inimesi ja kari loomi.
Nüüd, kus olete meiega enam-vähem tuttavad ning võib-olla näete vaimusilmas pisikest
kollast maja muruplatside keskel, on teil aeg teada saada, miks ma seda kõike jutustan.
Viimasel ajal on selle sama pisikese majalobudiku elanikega juhtunud tohutult palju imelikke
lugusid. Vahel ajavad need lood naerma, kuid mõnikord teevad lausa morniks. Siiski leian, et
oleks lihtsalt patt need enda teada jätta.
2.peatükk
Kõik sai alguse ühel tavalisest veidi pilvisemal teisipäeva varahommikul, mil postimees meie
punasele puu-uksele koputas. Ukse kõrval on kõrge riiul, mille ülemisel pulgal asetseb
kulunud pappkast. Selles samas karbikeses magasin mina sel samal hetkel magusat und.
Postimees pidi olema hirmus kehva kuulmisega, sest koputus oli nii vali, et ehmatas mu
poolsurnuks. Suurest ehmatusest ja mitte üldsegi enda süü tõttu kukkusin postiljonile koos
kastiga otse lagipähe. Võite vaid arvata, kuidas tema sellele reageeris
annaabi.ee 
